Dobermann on keskmise suurusega jõuline koer. Tal on ilus kiilukujuline pea, hästi kaarduv kael, mis läheb sujuvalt üle õlgadeks – mis koos moodustavad tugeva, kindla esiosa. Ühendades selle lihaselise tagaosaga, lisades hästi liibuva naha, mis on kaetud lühikese tiheda karvaga saab selge ja karge koera silueti, kelles on aadellikkust, erksus ümbritseva suhtes ning julgus ja liikuvus igas olukorras.

Dobermann on koer, kellel on palju energiat ning vaadates seda lühikese seljaga galopeerijat vabalt jooksmas kas rannas, põllul või mägedes, mõistavad paljud, mida nähakse hirve graatsias, kiiruses ja ilus.

Hoolimata sellest, et algselt aretati dobermann valvuriks ja kaitsjaks, on dobermannil jälitustegevuseks väga hea nina ja teda on tihti kasutatud kurjategijate kinnipüüdmisel. Mõningatel juhtudel on omanikud üllatusega märganud oma dobermanni jahiinstinkte ning neid edukalt jahil rakendanud. Peale selle on dobermanne kasutatud veel lambakarjatajatena.

Dobermanni lojaalsus, pühendatus, enesekindlus ja ülihea treenitavus (õigetes kätes) sai otsustavaks, et neid kasutati USA merejõududes Teises Maailmasõjas. Vastandina kasutatakse dobermanni pimedate ja kurtide juhtkoertena.

Dobermann on üks targemaid koeri maailmas. Ta on tuntud oma intelligentsi ja veidra arutlemisoskuse poolest. Need omadused koos dobermanni tugevuse, elujoovastuse ja lihtsa, kuid siiski keeruka loomuse ja temperamendiga vajavad palju aega suhtlemiseks teiste koerte ja inimestega, koolitust ja piisavalt trenni. Dobermann ei sobi inimesele, kellel on vähe aega ja energiat.

Teiselt poolt on dobermann väga hell ja leidnud tee oma omaniku südamesse, nagu keegi teine koertest ei ole seda teinud.

Iseloom

Küsi ükskõik milliselt dobermanni omanikult ja nad vastavad, et dobermann on iseloom karakteriga. Vaata tema tumedatesse silmadesse ja sa näed, kui uudishimulik ta on. Ta uurib iga puud ja kivi, laseb igal rohuliblel paljastada oma saladused väga tundlikule ninale, ta on valvas iga liigutuse suhtes, olles iga hetk valmis oravale või liblikale järgi tormama. Tagasi tulles laia naeratusega, ja teada andes, kui õnnelik sa oled, et sind kaitseb temasugune suurepärane kaaslane.

Vaata oma dobermanni pehmetesse armastavatesse silmadesse, ja sa saad teada, et oled tema jaoks maailma naba. Ta saab aru, mida sa tunned, ja juhindub sellest, kas sa aktsepteerid olukorda või mitte. Kui ta märkab, et midagi on valesti või tunneb, et kardad, muutub ta tähelepanelikuks – tema silmad muutuvad – valmis ohuga silmitsi seisma.

Kaitseinstinkt on dobermannil kaasasündinud (seda ei saa maha suruda ega koolitusega kõrvaldada) ning edasine “valvekoera” koolitus ei ole vajalik.

Dobermannid on inimeste koerad, osutades erakordset pühendumust oma perekonnale või omanikule. Dobermann rahuneb toas kiiresti (juhul, kui temaga on väljas piisavalt tegeldud) ja ta on väga õnnelik jagades sinu kodu, voodit (mille ta vallutab) ja sinu sööki. Väga tavaline on, kui sinu dobermann naeratab, toetub sinu vastu, tonksab sind, et rohkem tähelepanu saada ja järgneb sulle toast tuppa. Nendel põhjustel viidatakse tihti dobermannile kui “takjale” ja üks sellise koera eelis on see, et sa ei pea enam kunagi üksi vannituppa minema.

Väljas kuudis elades või tundide kaupa aias ilma pideva tähelepanuta olles või liiga tähtsal kohal perekonnas (“karjas”) olles muutub dobermanni iseloom ning see tekitab probleeme. Tihti on sellistes elutingimustes elavad koerad ka puuduliku dressuuriga ning need dobermannid on tihti arad, kartlikud ja närvilised.

Teiste koertega kohtudes peaks olema ettevaatlik. Kui kutsikal juba varakult teiste koertega suhelda ja mängida lastakse, saab temast mänguhimuline koer. Juhul kui aga kokkupuuted teiste koertega ära jäid, ei pruugi sinu dobermann neisse väga hästi suhtuda.

Kui nad on haiged, võivad dobermannid olla küllalt stoilised, varjates valu kaua enne kui sina seda märkad. Terve dobermann tuleb sinu juurde või liigub aias ringi erilise sörgiga, samal ajal kui haige dobermann ainult käib, hoides oma pead ja kaela madalal. Mõned dobermannid tõmbavad ennast kerra ja ei taha üldse liikuda. Nende silmad on kurvad.

Sõltuvalt haigusest ei söö mõned dobermannid üldse, mõned käivad edasi tagasi, rahutult ja hingeldades. Teised sirutavad ennast tihti. Dobermannidel on halb komme igasuguseid asja alla neelata, mis võivad seedesüsteemi blokeerida. Kui asi on nii, ei taha su dobermann süüa, või kui ta sööb, siis oksendab ja hingeldab ja sirutab ennast jälle. Kui su dobermannil on mõni neist sümptomeist, siis konsulteeri kiirest loomaarstiga.

Kõige raskem osa dobermanni omamise juures on see, et ta ei ole surematu ja ühel päeval ei pruugi ta enam sinu juures olla. See hetk on ainuke, kui oled pettunud, et kunagi endale dobermanni võtsid.

Temperament

100 aastat tagasi…

Dobermanni kasutati Saksamaal valve- ja kaitsekoerana. Ta oli valvas, kartmatu, agressiivne, intelligentne ja hästi õpetatav. Neid kirjeldati kui “teravaid” ja nad olid väga populaarsed politsei- ja valvekoertena. Selline temperament võis olla lubatav ja soovitav minevikus, kuid tänapäeva linnakeskkonnas ei saaks selline koer elada.

Dobermann täna…

Viimase saja aasta jooksul on dobermannide kasvatajad ja aretajad suutnud luua palju pehmema ja stabiilsema koera, kui dobermann seda algusaegadel oli. Lähemal vaatlusel selgub, et dobermannid on esindatud erinevatel töö- ja võistlusaladel, ning näituseringis. Samas on nad pühendunud perekoerad, klounid ning hoolimata oma kasvust ka sülekoerad.