Louis Dobermann (1824 – 1894) elas Apolda külas, Thüringeni maakonnas Saksamaa lõunaosas. Louis Dobermannist on palju kirjutatud, kuid vaid väike osa sellest põhineb kindlatel faktidel ja liiga palju on vastuolulisusi ja valeinformatsiooni. Isegi Apolda kirikuraamatutes ei ole tema kohta algupärast ja autentset infot. Tema elulugu uurinud inimesed on peamiselt pidanud rahulduma infoga, mis on saadud teda isiklikult tundnud inimestelt, näiteks tema pojalt ja mõnedelt dobermanni tõu esimestelt kasvatajatelt.
Erinevatel andmetel oli Louis Dobermann mitme elukutse esindaja – maksukoguja, öövalvur, kohalike tapamajade ülevaataja ning koerapüüdja. Öövahina töötades leidis ta, et vajab saatjaks koera. Koeral pidid olema ka kaitseoskused (-omadused), kuna maksukogujana kandis ta kaasas suuri rahasummasid.
Mis iganes tema ametiks ka ei olnud, oli ta eelkõige pühendunud koeraharrastusele ja tal oli ainulaadne “koerasilm”. Ta teadis, millist koera ta vajas: valve- ja kaitsekoera, kellel on tugevad lõuad, hea haistmismeel, julgus, tugevus ja hästi arenenud kaitseinstinkt. Anatoomiale ta suurt tähelepanu ei pööranud, ennekõike huvitas teda koera iseloom ja selle arendamine. Tal õnnestuski aretada hea kaitseinstinktiga koerad, mistõttu see tõug hiljem vägagi populaarseks sai. Tema koerad olid kuulsad iseloomu tugevuse ja hammaste kasutamise oskuste poolest.
Louis Dobermann ei pidanud raamatut tehtud ristamiste kohta. See on ka arusaadav, kuna tollal ei olnud Saksamaal nagu ka mujal Euroopas (erandiks Inglismaa) eriti palju puhtatõulisi koeri. Koerad, keda aretuses kasutati, olid peamiselt ristandid, nii et ükskõik millist koera, kellel olid vajalikud omadused, võidi aretuses kasutada. Seega kasutas Dobermann ristandeid ja segaverelisi koeri saavutamaks oma peaeesmärki ning rakendades selleks oma eriti head “koerasilma”. Tänu tema erinevatele ametitele oli tal võimalus valida suurest koerte kogukonnast ja kasutada aretuses neid isendeid, kes talle eriti meeldisid.
Koeraturud, mida võib pidada koertenäituste eelkäijaks, hakkasid Thüringenis toimuma 1863. aastal. Koerad jagati hindamiseks erinevatesse klassidesse. Turu eesmärgiks oli parandada koerte tõujooni ja õpetada omanikke hindama tõukoeri. See suurendas Louis Dobermanni võimalusi valida sobivaid aretuskoeri. Kui ta seejärel üürikorterist veel oma maja kolis ja ruumi juurde sai, tekkis võimalus rohkem koeri pidada. Teatakse, et tal oli erinevaid koeri, sh. lihunikukoeri, lambakoeri, võitluskoeri ja erinevaid ristandeid. See võimaldas tal koos oma kahe sõbraga, Herr Rebel’i ja Herr Stegmann’iga, mõne generatsiooniga aretada koerad, keda peagi tunti kui kartmatuid valvekoeri. Neid koeri kasutati ka lammaste karjatamisel. Need koerad olid väga intelligentsed, vastupidavad ja hästi treenitavad.
Edasiseks aretuseks jättis Louis Dobermann endale neli koera: Rambo, Lux, Landgraf ja Schnuppe. Neid ei nimetatud ametlikult veel dobermannideks, vaid lihtsalt Dobermanni koerteks. Schnuppe oli esimene dobermann, kes registreeriti Saksa Dobermannide Klubis. Tänapäeva dobermanniga oli tal vähe ühist, seda nii välimuselt kui iseloomu poolest.
Esimesed ametlikud andmed dobermanni kohta avaldati 1890. aastal raamatus Dobermannpinscher Verein Saksamaal, see kergendas tõu arengu uurimist. Peab siiski meeles pidama, et esimesed kirjed tõuraamatus ei ole ilmselt väga täpsed. Tolle aja raamatuid ei saa täpsuses võrrelda tänapäevaste vastavate materjalidega. Sellel ajal oli sõnapaaril “puhast tõugu” üsnagi üldine tähendus. Esimene võitjast dobermann diskvalifitseeritaks tänapäeva näituseringis kindlasti, kuna teda ei tunnistataks dobermanniks vaid segavereliseks koeraks.
Esimene dobermannide erinäitus toimus 1899. aastal, kus kohtunikuks oli härra Ullrich. Osa võttis 12 koera, näituse võitis Graf Belling von Grönland (Thüringen). Tollal olid rottweiler ja dobermann väga ühesugused, nii et head dobermanni eristasid halvast rottweilerist ainult lõigatud kõrvad ja vastupidi.
1898
Esimene tšempionist dobermann oli jämeda ja raske keha, pika karva ja heledate silmadega, seega mitte ligilähedanegi tänapäeva dobermannile.
Pärast Louis Dobermanni surma hakkas üha rohkem inimesi huvituma dobermanni kasvatusest, eesmärgiga stabiliseerida tõu anatoomiat, et Saksa Kennelliit tunnistaks tõugu ametlikult. Suurima töö tegid Otto Göller (von Thüringen) ja Goswin Tischler (von Grönland), mõlemad olid pärit Apoldast.
Otto Göller asutas von Thüringeni kenneli 1901. aastal ja tema oli see, kes lisas dobermanni nimele sõna pinšer.
Koos oma kaaslinlase Gorswiniga, kes kasvatas dobermanne kennelis von Grönland, aretasid nad mitu väga olulist koera dobermannide tõus. Uurides dobermanni arengut tõuraamatutest ilmneb, et kõik tänapäeval elavad dobermannid kogu maailmas põlvnevad kahest 1898. aastal sündinud pesakonnakaaslasest Greif ja Graf Belling von Grönlandist (kasv. Goswin Tischler). Need kaks isast koera on kogu tõu esiisad.
Louis Dobermann teadis 100 aastat tagasi täpselt, millist koera tahta – suurt terjerit, kellel on väikse terjeri kiirus ja väledus, kuid lambakoera jõud, vastupidavus, mõistus ja julgus. Pinšer tähendab terjerit, nii et need, kes seda tõugu tunnevad ja armastavad, teavad, et härra Dobermann oli edukas. Tema unistus täitus.
Kahjuks ei ole täpselt teada, milliseid koeri dobermanni aretamisel kasutati. Allpool on nimetatud mõned tõud, mis paistavad dobermanni esivanemad olevat:
Rottweiler – algne dobermann oli raske ja jämeda kehaga
Vana saksa pinšer (praeguseks välja surnud) – must-pruun, pehme karvaga, energiline
Vanem must-pruun saksa lambakoer – andis varasele dobermannile tiheda halli aluskarva
Tuhkhall saksa dogi – julge ja raevukas
Weimari linnukoer – hea nina jälitustööks, võimalik sinise värvi geeni sissetulek
Mantšesteri terjer – kasutati 1890-ndal karvkatte, peakuju, silmade värvi ja roostepunaste värvimärkide parandamiseks. Kasutati uuesti ka kuus aastat hiljem.
Inglise hurt – must hurt valgete märkidega rinnal, kasutati 1900 – 1908. aastal, eesmärgiks täiustada dobermanni välimust ja parandada kiirust
Saksa Dobermanniühing (DV) uuris 1933. aastal tõu algupära ja üritas seda müsteeriumit lahendada. Intervjueeriti paljusid vanu kasvatajaid, näiteks Goswin Tischlerit (von Grönland), kes tundis Louis Dobermanni isiklikult, ning ka Robert Dobermanni, Louisi noorimat poega. Pikkade arutelude järel jõuti järeldusele, et suurim roll dobermanni aretuses on olnud saksa pinšeril.
ZTP-testi kasutuselevõtt Saksamaal 1957. aastal tähendas dobermanni iseloomu märkimisväärset paranemist. Kõikide aretuses kasutavate koerte kontroll eemaldas aretusest arad, närvilised ja liiga agressiivsed koerad. Oma praeguse vormi sai ZTP 1976. aastal. Ka Körungil, mis on ZTPst mitmekülgsem ja nõudlikum test, on olnud osa saksa dobermanni iseloomu arengus paremuse poole.