Saksamaalt pärit olev dobermann kuulub maailma tuntuimate koeratõugude hulka. Tänaseni saadab dobermanni hirmuäratav maine, kuigi see ei vasta tegelikkusele. Suurem osa dobermanne on seltsi- ja jooksukaaslased, suurepärased perelemmikud ning harrastuskoerad.

Aastal 1834 sündinud Karl Friedrich Dobermann oli saksa linna Apolda maksukoguja ja koerapüüdja, kes oma abiliseks vajas teravaloomulist koera. Ta valis kinnipüütud koertest oma aretustööks sobivaid isendeid – pinšereid ja rottweilereid meenutavaid koeri ning saksa päritoluga lambakoeri. Sellest segust tuli väga hea koer, kartmatu valvur ja kaitsja.

Hea rühiga ja lihaselise dobermanni ideaaliseloom on sõbralik, rahulik, temperamentne ja tugeva närvikavaga, ka teravus on soovitav. Ärrituvuslävi peaks olema kõrge, nagu peaks kõrge olema ka koolitatavus. Kahjuks näitavad iseloomutestid, et tõu populaarsus on iseloomule nõrgendavalt mõjunud. Kui teravusele lisandub väga vilgas temperament, nõrgemad närvid ja pehmus, võib dobermann olla raskesti kontrollitav, seega ei ole ta eriti sobilik esimeseks koeraks. Dobermanni ostja peaks kutsika valimisel erilist tähelepanu pöörama vanemate närvisüsteemile ja tasakaalukusele, ning soovitavalt ostma kutsika tuntud kasvatajalt. Koolitus on ilmtingimata vajalik.

Dobermanni karv on väga tihe, lühike ja tugev. Aluskarv puudub. Dobermann on kas must või pruun selgete roostepunaste märkidega.Harva esineb ka halli põhivärvust, mis ei ole standartne.