Päritolu: Saksamaa

Kasutamine: seltsi-, kaitse- ja töökoer

FCI klassifikatsioon: rühm 2 (pinšeri ja šnautseri tüüpi, molossi tüüpi ja šveitsi karjakoerad); alarühm 1 (pinšeri ja šnautseri tüüpi koerad); töökatsetega

Lühike kokkuvõte ajaloost: dobermann on ainus saksa tõug, mis kannab oma esialgse aretaja, Friedrich Louis Dobermanni (02.01.1834 – 09.06.1894) nime. Teatakse, et ta oli maksukoguja ja lihunik, kes kõrvaltööna tegeles koerapüüdjana, kel oli seaduslik õigus kinni püüda hulkuvaid koeri. Aretusmaterjalina kasutas ta kõige teravamaid koeri sellest kontingendist. Need nn. “lihuniku koerad”, milliseid peeti juba tollal küllalt puhtatõulisteks, mängisid tähtsaimat rolli dobermanni tõu tekkimisel. Need koerad olid segu varasemast rottweileri tüübist ja Tüüringi aladelt pärinevast roostepunaste märkidega lambakoera tüüpi koertest. Härra Dobermann aretas selliste segatõugu koertega 1870ndatel aastatel. Nii saavutas ta “oma tõu”, mis polnud mitte ainult vilgas, vaid ka kõrgete kaitseomadustega ja hästi kodustatud (kodukoer!). Neid kasutati tihti valve- ja politseikoertena. Ulatusliku kasutamise tõttu politseitöös saidki nad hüüdnime “sandarmikoer”. Neid kasutati ka jahil röövloomade leviku piiramiseks. Nende asjaolude tõttu oli enesestmõistetav, et dobermann oli selle sajandi alguseks ametlikult tunnustatud politseikoerana.
Dobermann peab olema keskmise suurusega, jõuline, muskliline koer. Massist hoolimata on ta elegantne ja noobel, mis väljendub tema keha joontes. Ta peab olema erakordselt sobiv seltsi-, kaitse- ja töökoeraks, samuti ka perekoeraks.

Üldmulje: Dobermann on keskmist kasvu, tugev ja muskilise kehaehitusega. Oma elegantsete joonte, uhke hoiaku ja temperamentse iseloomu ning meelekindla ilme tõttu vastab ta koera ideaalpildile.

Tähtsad propotsioonid: dobermanni kere näib peaaegu ruudukulisena, eriti isastel. Kere pikkus, mõõdetuna rinnakust istmikuluuni, ei või ületada enam kui 5% turjakõrgusest isastel ning 10% emastel.

Käitumine ja iseloom: dobermann on loomuselt sõbralik ja rahulik, peresse väga kiinduv ja lastesõbralik. Soovitav on keskmine temperament ja keskmine teravus. Nõutavad on keskmine ärrituslävi ning hea kontakt omanikuga. Dobermann naudib tööd ja peab omama head töövõimet, olema julge ja visa. Eriti tähtsad nõutavad omadused on enesekindlus ja kartmatus, samuti kohanemis- ning tähelepanuvõime.

Pea
Koljupiirkond: tugev ja kerega proportsionaalne. Pealtvaates on pea tömbi kiilu kujuline. Eestvaates on peajoon peaaegu horisontaalne ning mitte kõrvade suunas langev. Koonu joon pikeneb peaaegu sirgelt kolju ülajooneni, milline kergelt ümardudes alaneb kaelajooneks. Kulmu luud on hästi arenenud, kuid mitte väljaulatuvad. Otsmikuvagu on siiski nähtav. Kukal ei ole silmatorkav. Eest- ja pealtvaates ei tohi pea küljed olla väljaulatuvalt kumerad. Väike kumerus ülemise lõualuutaguse ja põseluu vahel peab olema kooskõlas pea kogupikkusega. Pea lihased on hästi arenenud.
Üleminek koonult otsmikule: nõrk, kuid märgatav.

Näopiirkond
Nina: sõõrmed hästi arenenud, pigem laiad kui ümarad, suurte avadega, kuid mitte eenduvad. Mustadel koertel – must, pruunidel vastavalt heledamates toonides.
Koon: peab olema pea ülaosaga õiges proportsioonis ning tugevalt arenenud. Koon peab olema sügav. Suu avaneb laialt, purihammasteni. Samuti peab koonu laius olema ülemiste ja alumiste lõikehammaste piirkonnas.
Huuled: pringid ja liibuvad tihedasti lõualuu vastu, mis võimaldab suud tihedalt sulgeda. Igemete pigment on tume, pruunidel koertel vastavalt heledama varjundiga.
Lõuad/hambumine/hambad: ülemine ja alumine lõualuu on jõulise ja laiad, käärhambumus, 42 õige asetusega ja normaalse suurusega hammast.
Silmad: keskmise suurusega, ovaalsed ja tumeda värvusega. Pruunidel koertel on lubatud heledamad toonid. Tihedalt liibuvad silmalaud. Silmalaud on kaetud karvadega. Karvadeta alad silma äärtel on äärmiselt ebasoovitavad.
Kõrvad: kõrge asetusega, püsti hoiduvad ja on kupeeritud pea pikkusega proportsioonis oleva pikkuseni. Maades, kus kupeerimine ei ole lubatud, on kupeerimata kõrv võrdselt tunnustatud. (Eelistatum on keskmine suurus ja kõrva eesmise serva langemine põsele.)

Kael: peab olema sobiva pikkusega ning proportsioonis kere ja peaga. Kuiv ja lihaseline. Kaela piirjoon on vähehaaval tõusev ja veidi kaarduv. Hoiak on püstine ja suursugune.

Kere
Turi: rõhutatud nii kõrguselt kui pikkuselt, eriti isastel, ja seetõttu piiritleb seljajoon tõusu nimmest turjani.
Selg: lühike ja tugev. Selg ja nimmeosa on parajalt laiad ja hästi musklilised. Emased võivad nimmest olla veidi pikemad, kuna nad vajavad ruumi imetamiseks.
Lanne: peab veidi, vaevumärgatavalt laskuma ristluudest sabajuureni. Näib ümarana, ei ole sirge ega ka märgatavalt kaldus, parajalt lai ja tugevasti lihaseline.
Rindkere: rindkere pikkus ja sügavus peab olema õiges proportsioonis kere pikkusega. Sügavus peab olema umbes 50% koera turjakõrgusest. Roided on veidi kaarduvad. Rindkere on küllaltki lai ning esirind on eriti hästi arenenud.
Kõhujoon: rinnaku alumisest tipust vaagnani märgatavat ülespoole tõusev.
Saba: kõrge asetusega ja lühikeseks, kahe sabalüli pikkuseks lõigatud. Maades, kus lõikamine on ametlikult keelatud, võib saba jääda loomulikuks.
Munandid: isastel peavad mõlemad munandid olema normaalselt arenenud ja munandikotis nähtavad.

Jäsemed
Esijäsemed: üldmulje: esijalad on kõikidest külgedest vaadatuna peaaegu sirged, maapinna suhtes vertikaalsed ja tugevalt arenenud.
Õlad: abaluu asetseb tihedalt rindkere vastas, mõlemad abaluu servad on hästi musklilised ja ulatuvad üle rindkere selgroolülide, olles võimalikult kaldu ja hästi taha kinnitunud. Nurk horisontaaljoone suhtes on umbes 50º.
Õlavars: küllalt pikk, hästi muskliline, nurk abaluu suhtes on umbes 105º kuni 110º.
Küünarpea: tihedalt sisse-, mitte väljapoole pööratud.
Küünarvars: tugev ja sirge. Hästi lihaseline, pikkuselt kooskõlas kogu kerega.
Ranne: tugev.
Kämmal: tugevate luudega. Eestvaates sirge. Külgvaates õige veidi kaldu, maksimaalselt 10º.
Esikäpp: käpad on lühikesed ja kompaktsed. Varbad on otstest kaarduvad (kassikäpp). Küüned lühikesed ja mustad.
Tagajäsemed: üldmulje: tagantvaates näib dobermann, kuna tal on hästi arenenud vaagnalihastik puusadel ja ristluudel, laia ja ümarana. Lihased, mis kulgevad vaagnalt reie ja sääre suunas, on laiad ja hästiarenenud nii reie, põlveliigese kui ka sääre piirkonnas. Tugevad tagajalad on sirged ja nende seis on paralleelne.
Reis: hea pikkuse ja laiusega, hästi lihaseline. Puusaliigese suhtes korraliku nurga all. Nurk horisontaaljoone suhtes umbes 80º – 85º.
Põlv: põlveliiges on tugev ja on moodustunud reie ja sääre ühendusest, samuti põlvekedrast. Põlve nurk on umbes 130º.
Säär: keskmise pikkusega ja kooskõlas kogu tagajäsemete pikkusega.
Kannaliiges: keskmise tugevusega ja paralleelne. Sääreluu ühineb kannaliigeses pöiaga (nurk umbes 140º).
Pöid: lühike ja seis maapinna suhtes vertikaalne.
Tagakäpp: nagu esikäppadelgi, on tagakäppade varbad lühikesed, kaardunud ja tihedalt koos. Küüned on lühikesed ja mustad.

Liikumine: on erilise tähtsusega nii töövõime kui välimiku seisukohalt. Liikumine on elastne, elegantne, vilgas, vaba ja maad kattev. Esijalad sirutuvad võimalikult kaugele ette. Tagajalgade sirutus on kaugeleulatuv ja annab vajaliku elastse tõuke. Ühe külje esijalg ja teise külje tagajalg liiguvad edasi samaaegselt. Liikumisel peavad selg, liigesesidemed ja liigesed olema hästi stabiilsed.

Nahk: kõikjal tihedalt liibuv ja hea pigmendiga.

Karvkate
Karv: lühike, karm ja tihe. Liibub tihedalt ja siledalt ning katab ühtlaselt kogu välispinda. Aluskarv ei ole lubatud.
Värvus: must või tumepruun, roostepunaste selgepiiriliste puhaste värvimärkmetega. Märgid koonul on täppidena põskedel ja kulmude peal; kõril, kaks märki rinnal; kämblal, pöial ja käppadel, tagajäsemete siseküljel, küünarvartel ja saba all.

Kasv ja kaal
Kasv: kõrgus turja kõrgeimast punktist
Isased: 68 – 72 cm
Emased: 63 – 68 cm
Soovitav on keskmine kasv.
Kaal:  Isased: ca 40 – 45 kg
Emased: ca 32 – 35 kg

Vead
Üldmulje: ei vasta sugupoolele; vähene mass; liiga kerge; liiga raske; liiga kõrgejalgne; nõrk luustik
Pea: liiga raske; liiga kitsas; liiga lühike; liiga pikk; liiga suur või liiga väike üleminek koonult laubale; kongnina; kolju ülajoone halb kalle; nõrk alalõug; ümmargused või pilusilmad; heledad silmad; liiga rasked põsed; lõdvad huuled; liiga pärani või liiga sügaval asetsevad silmad; liiga kõrge või liiga madala asetusega kõrvad; suu avanemise viis vale.
Kael: veidi lühike; liiga lühike; lõtv nahk kurgu ümber; lott; liiga pikk (ebaproportsionaalne) kael; “ute kael”.
Kere: pehme selg; kaldus laudjas; nõgus selg; kumer selg; ebapiisavalt või liialt kaardunud roided; ebapiisav rindkere sügavus või laius; liiga pikk selg; liiga võike rind; liiga kõrge või liiga madal saba asetus; kõhujoon on liiga vähe või liiga palju ülespoole tõusev.
Jäsemed: esi- või tagajäsemete liiga väikesed või liiga suured nurgad; lõtv küünarpea; kõrvalekalded standardist luude ja liigeste asendis ja pikkuses; liiga lähedal koos või liiga lahus seisvad käpad; “lehma kannad”; laiali või lähestikku kannad; lahtised või pehmed päkad; konksus varbad; heledad küüned.
Karvkate: liiga heledad või selgelt piiritlemata värvimärgid; määrdunud märgid; liiga tume mask; suur must laik jalgadel; värvimärgid rinnal vähemärgatavad või liiga suured; pikk, pehme, lokkis või tuhm karv. Õhuke karvkate; paljad laigud; suured karvatutid eriti kerel; nähtav aluskarv.
Iseloom: puudulik enesekindlus, liigne temperament, liigne teravus/agressivsus; liiga kõrge või liiga madal ärrituvuslävi.
Kasv: kõrvalekalle standardist kuni 2 cm alandab hinnet.
Liikumine: vankuv, piiratud või jäik; küliskäik.

Diskvalifitseerivad vead
Üldmulje: silmatorkavalt mitte vastav sugupoolele.
Silmad: kollased silmad (“röövlinnu silm”), pungis silmad.
Hambumine: üle-, tasa- või alahambumus; puuduvad hambad.
Munandid: kahe normaalselt arenenud munandi puudumine munandikotis.
Karvkate: valged laigud; selgelt pikk ja laineline karv; tõeliselt hõre karvkate või suured paljad